• Vaino: ühiskond ei ole mitte kunagi täiesti homogeenne
• Paljud probleemid võime riigi nooruse kraesse kirjutada
• Inimeste arvamisjulgus on naasmas

Postimees valis aasta arvamusliidriks kirjandusteadlase Maarja Vaino, kes on Tallinna Kirjanduskeskuse juht ja Postimehe kauaaegne kolumnist. Aasta arvamusliidrit intervjueeris Postimehe peatoimetaja Mart Raudsaar.

Kõigepealt ma tänan väga viljaka kaastöö eest Postimehele, ega see ole lihtne lõbu. Ma ise olin 2014. kuni 2020. aasta alguseni Postimehe kolumnist. Üle kahe nädala kogu aeg midagi kirjutada, millel oleks mõte sees, kurnab ära.

Jah, see on tegelikult üks põhjus, miks ma olen vaatamata paarile kutsele kirjutada tihedamalt jäänud selle juurde, et ma kirjutaksin kord kuus, sest ei taha esiteks ennast tühjaks kirjutada ja teiseks kuidagi hakata üle käe midagi tegema, sest tähtaeg kukub. Ei taha ka liiga palju hakata mingisuguseid mõtteid kordama – see oht on ju niikuinii, et mingisugustest teemadest, mis rohkem huvitavad, tahaks jälle kirjutada. Eriti kui tundub, et kirjutasid korra, kirjutasid teise, aga ikka veel keegi ei ole seda kuulda võtnud.

Maarja Vaino (44)

Sündinud 24.04.1976

Karjäär

Tallinna Kirjanduskeskus, direktor 2017–

Tallinna Linnamuuseumi filiaali A. H. Tammsaare muuseumi juht 2005–2016

A. H. Tammsaare muuseum, teadur 2002–2005

Kirjastus Kunst, müügijuht 1999–2002

Haridus

Tallinna Ülikool, doktorantuuriõpingud kultuuriuuringute erialal 2007–2011

Tallinna Ülikool, magistrikraad humanitaarteadustes 2004–2006

Tallinna Ülikool, bakalaureusekraad eesti filoloogia erialal 1999–2004

Õismäe Humanitaargümnaasium 1982–1994

Kumba on rohkem – kas seda, et tahaks ise midagi hirmsat moodi öelda, või et nüüd toimetaja ütleb, et tähtaeg läheneb ja millest sa kirjutad?

Ei, mulle ei ole kunagi keegi öelnud, millest ma peaksin või võiksin kirjutada. Ma arvan, et suurelt jaolt on see ikkagi üllatus toimetajale, mis sinna postkasti potsatab ja millest ma seekord kirjutan. Minul on olnud küll täielik vabadus ja sõltumatus otsustada, mida ma tahan kirjutada, ja ma muidugi jälgin seda, mis ühiskonnas parasjagu toimub. Ma ikkagi tahaksin rääkida kaasa nendele teemadele, mis on ühiskonnas aktuaalsed, aga samal ajal ei tahaks nendele rääkida kaasa liiga päevapoliitilisest aspektist, sest päevapoliitika on teatrietendus, tuleb ja läheb, aga miski muu on tegelikult olulisem ja miski muu on see, mis tegelikult lõpuks loeb.

Mis see miski muu on, mis lõpuks loeb?

Laias laastus võib öelda, et see on mingisugunegi suur pilt, mis minu jaoks ikkagi taandub teatud järjepidevuse jälgimisele. Kui me üldse räägime eesti kultuurist, riigist ja kõigest, mis on oluline põhiseaduse seisukohalt, siis me ikkagi peaksime pidevalt silmas pidama seda joont, millel on olemas väga oluline minevik ja millele me tahaksime näha väga olulist tulevikku. See tulevik ei ole see, mis meil on kümne, kahekümne või kolmekümne aasta pärast, mis on riiklikes arengustrateegiates pandud tähtajaks, vaid eesmärk peaks olema ikkagi igavik.

Eesti riigil ei ole «parim enne» ­silti.

Ei ole, riigina me ju oleme üldse väga noor ja paljud oma probleemid võime ka selle kraesse kirjutada, et meie demokraatia kogemus on nii nõrk ja lühike. Me saime seda tegelikult katsetada nii-öelda peaproovina kakskümmend nappi aastat enne Teist maailmasõda. Siis kirjutasid ju paljud meie haritlased ja erinevate valdkondade inimesed nendestsamadest asjadest, millest me praegu kirjutame. Sestsamast õhukesest demokraatiast, et me ei saa aru, et arvamuste paljusus on paratamatus. Me peame arvestama sellega, et inimestel on erinevad arvamused, ja ka alati iseennast natuke tagasi hoidma. Me ei saa eeldada, et kui mulle tundub nii, siis ma kasvõi jõuga surun selle läbi. Ühiskond ei ole mitte kunagi täiesti homogeenne. Suurim õppetund ongi mitte hakata lahterdama inimesi õigesti ja valesti mõtlevateks, mis on meile väga tuttav nõukogude ajast, vaid arvestada, et inimesi on erinevaid ja neil on kõigil õigus ka mõelda erinevalt.

Meil on ilmunud väga palju inimesi, kes on täiesti kindlad, et nad teavad kõike ja õigesti ja just nimelt väga paljudest asjadest. Huvitav, miks see nii on?

Jah, see on niisugune huvitav moraalne üleolek, et kuna mina arvan nii, siis järelikult kõik, kes arvavad teisiti, on a priori kuidagi rumalamad ja ekslikud. Sellel on hästi palju põhjusi. Ma olen mõelnud ka selle peale, miks mingisugused ideoloogiad leiavad rohkem pimesijärgijaid. Palju on räägitud sellest, et inimesed tahavad lihtsaid lahendusi, mulle tundub, et see ongi üks vastus. Palju on räägitud sellest seoses parempoolse mõtlemisega, aga tegelikult on ju ka vasakpoolsel mõtlemisel väga selge teoreetiline raamistik, kus on sulle antud väga lihtsad vastused.

Kas mõtlemine pole lihtsalt mõtlemine? On küll parempoolne ajupoolkera ja vasakpoolne, aga ma saan aru, et see pole seotud vasak- ega parempoolse mõtlemisega.

Ma tahtsingi selleni jõuda, et ­minu jaoks on selline veendunud õigeusklikkus seotud sellega, et sa oled võtnud omaks mingisugusegi selge raamistiku, kus on õiged vastused, ja sa lähtud alati nendest. Aga loomulik elu peaks olema see, et ei olegi inimesed, kes mõtlevad kogu aeg täpselt ühes maailmavaates. Inimesed on ju inimesed.

Kuidas siis võtab kolumnist oma teemad sellisest igapäevaelust, milles on igasuguseid nähtusi, mille puhul tundub, et on ainult üks viis õigesti sõna võtta?

See on muidugi tekkinud väga jõuliselt viimase seitsme-kaheksa aasta jooksul ja kõige hullem aeg on möödas. Praegu on minu meelest rohkem inimesi, kes julgevad rohkem sõna võtta erinevatel teemadel.

Mis siis nüüd juhtunud on, kust see julgus tulnud on?

Mulle lihtsalt tundub, et on tekkinud rohkem neid inimesi, kes on võtnud selle riski ja on selles vanas heas positsioonis, et siin ma seisan ja teisiti ma ei või.

Kas te olete hakanud vähem sõimukirju saama?

Ei, ma ei ole kunagi sõimukirju saanud. Ma olen ilmselt väga heas olukorras, sest ma olen alati saanud palju toetavaid kirju pärast artikleid.

Maarja Vaino, aasta arvamusliider, ma soovin ainult jätkuvat jõudu. Kui me nüüd koos midagi sooviksime oma lugejatele, et kuidas stimuleerida neid mitte ainult lugema, vaid ka kirjutama ja arvamust avaldama, siis mida?

Sooviks inimestele julgust olla, jääda iseendaks ja julgust jääda väärikaks. See on see, mida praegune ühiskond tegelikult vajab.

Arvamusliidrid läbi aegade

2005 Rein Veidemann

2006 Marju Lauristin

2007 Mihkel Mutt

2008 Enn Soosaar

2009 Erkki Bahovski

2010 David Vseviov

2011 Andres Arrak

2012 Edward Lucas

2013 Tiina Kangro

2014 Ilmar Raag

2015 Jüri Vendik

2016 Jaak Jõerüüt

2017 Raul Rebane

2018 Mihhail Lotman

2019 Ivan Makarov