Kuidas sa leidsid oma tee Postimehe majja?
Kolm aastat tagasi, kui ma veel Tallinna ülikoolis õppisin, otsis Postimees endale õhtureporterit. Toonane toimetuse juht palus oma kolleegidelt uurida, kas neil on ajakirjanduserialal õppivaid sõpru, kes oleksid huvitatud taolist väljakutset vastu võtma ning nii see pakkumine minuni jõudis. Olin sel hetkel bakalaureuseõppes, mis tähendas, et juba õppekoormus oli niigi suur – siiski olin kindel, et saan hakkama, sest olin töötanud varasemalt õppimise kõrvalt. Töövestlusel sain kinnituse, et siin majas pole ühtegi probleemi oma tegusid teha, sest kõik on läbirääkimiste küsimus. Nii ma 2020. aasta alguses Postimehe majja jõudsingi.
Kuidas sul sisseeelamine läks?
Vanemad tegijad meediamaastikul teavad, et see oli üks pingeline aeg Postimehe ja meediamaastiku jaoks laiemalt. Sattusin põhimõtteliselt keerisesse, kus käisid omakorda kaasas toimetuse argielule iseloomulikud mured ja rõõmud. Samas oli mul väga hea mentor ja kolleeg Loora-Elisabet Lomp, kes näitas ja andis mulle kõik vajaliku, kuidas tööga hakkama saada. Kaks kuud hiljem said meist parimad sõbrad.
Kui siia majja otsitakse inimest, siis võetakse kõik hästi vastu – ma ei ole kordagi kuulnud, et siin oleks olnud see teistmoodi.
Sa oled tänaseks töötanud Postimehes kolm aastat – mis sind siin majas jätkuvalt kinni hoiab?
Inimesed. Kui sa oled pikka aega kontorist eemal – näiteks haiguse või puhkuse tõttu – ja ühel hetkel majja tagasi tuled, tekib kohe tunne nagu tuleksid koju. Siin on minu teine perekond ning see ongi mind kinni hoidnud. Need on inimesed, kes teavad sinust sama palju, kui sinu enda sõbrad ning ma olen päris kindel, et see ongi meie meediamaja puhul tavaks. Meil on isegi inimesi, kes võiksid vanuse poolest minna pensionile, aga nad ei taha just oma kolleegide pärast ära minna.
Siin on jäänud kõlama meeskonnatöö, aga millised iseloomuomadused peaksid veel olema, et ajakirjandusmaastikul läbi lüüa? Sa peaksid ju seda teadma, oled valitud parimaks nooreks ajakirjanikuks.
Tuleb arvestada sellega, et kui sa siia majja tuled, siis suure tõenäosusega sa ei taha siit enam ära minna. On mõned üksikud juhud, aga reeglina haarab see maja lihtsalt endaga kaasa.
Ka mina arvasin, et niikuinii lähen ma kuhugi edasi, aga seda ei juhtunud. Oma tööd tehes kasvab armastus selle kõige vastu, mis saab väga suureks osaks sinu elust. Sa ei vaata enam mitte kunagi uudiseid sama pilguga, see töö teeb kannapöörde sinu senistele arusaamadele – sa kuuled, näed ja tead rohkem kui suurem osa ühiskonnast. Selliseks elumuutuseks tuleb lihtsalt valmis olla.
Ma arvan, et ei ole kindlaid iseloomuomadusi, mis kinnitavad, et «Voh, nüüd sa sobid ajakirjanikuks». Kui sulle meeldib kirjutamine, on olemas ka janu õigluse järele ning soovid seda ühiskonnaga jagada, siis tere tulemast, sa juba sobid siia!
Aga näiteks need noored, kes ei ole väga kindlad, kas ajakirjanikutöö sobib – tasub ikka proovida?
Muidugi. Suvepraktika on selleks hea võimalus. Meie toimetus on alati õnnelik, kui saame suveks lisajõudu juurde. Samuti tasub siinkohal murda müüti, et suvepraktika võib olla rahulik ja igav, veetes aega kuskil taganurgas. Vastupidi, suvepraktikant saab siit majast kõike ning kogu ajakirjanikutöö olemust tunda.
Maailmas toimub palju, teemasid on alati rohkem, kui jõuaks ette võtta. Mõni meist on läinud tuukritega merepõhja uurima, mõni maasikapõldudele, et väärt reportaaž teha. Kui sul on endal äge mõte, siis mine ja tee lihtsalt see ära, meil on ainult hea meel. Neid võimalusi on tuhandeid ning see ongi ajakirjaniku töö – saad ise alati midagi uut teha, suhelda inimestega ning jagada oma töövilju terve Eesti või isegi maailmaga.
Postimees Grupp ja Duo Media Networks, kes moodustavad üheskoos Baltikumi suurima meediamaja, ootavad sel suvel oma meeskonda lisa. Konkurss on avatud ligi 40 praktikakohale. Kui soovid sel suvel olla osa Postimees Grupi tööperest, kus sinu tööl on päriselt mõju, siis oled oodatud kandideerima juba täna: www.postimeesgrupp.ee/praktika