Olen teismeeast saati olnud huvitatud ajakirjandusest ning meediamaailmast üldiselt, ning kui tekkis võimalus kandideerida ajakirjanduse magistriprogrammi Ameerika Ühendriikides, haarasin sellest kahe käega. Kuigi kogemus on olnud väga väärtuslik ja silmiavav, oli esimene õppeaasta siiski heitlik. Seda mõjutas peamiselt USA kiirelt muutuv poliitiline kliima, mis tekitas omajagu rahalist ebakindlust ja stressi. Postimehe stipendium on ainus omalaadne, mis aitab just ajakirjandusvaldkonna tudengeid, mistõttu otsustasin sellele kandideerida.

Stipendium aitas mul lõpetada magistriõpingud USAs murevabalt, keskendudes vaid oma ajakirjandusõppele ja lõputööle. Teadmised, oskused ja väärtused, mille olen siin omandanud, on hindamatud ning kavatsen neid kindlasti oma ajakirjanduskarjääris rakendada, et panustada Eesti meedia ja ühiskonna positiivsesse arengusse.

Kandideerisin stipendiumile, sest ees terendas välissemestrile minek ja ülikooli lõpetamine. Kuna noorel inimesel on iga sent arvel, sain tiibu sirutada ning õpingutele keskenduda, muretsemata, kuidas rahaliselt toime tulla. Loomulikult on stipendiumi saamine oluline valdkondlik tunnustus, näitamaks, et oled hinnatud.

Kuna mul on olnud õnn saada stipendiaadiks kahel aastal, tean öelda, et see on võimalus, millest peab iga noor ajakirjanik kinni haarama – toetav õlg, mis aitab karjääriteekonnal õiget rada leida.

Kui keegi tahab Sulle kingituse teha, tuleb see vastu võtta! Kõigist võimalustest soovitan teistelgi julgelt kinni haarata ja teadsin, et stipendium pakuks mulle õppeaastaks teatud hingerahu ja rahalise stabiilsuse, et ei peaks kooli ja muude tegemiste kõrvalt täiskoormusega töötama.

Stipendiumi saamine pakkus rahalist kindlustunnet ning iseseisvust. Samuti oli see hea motivatsioonisüst, sest kellele siis tunnustus ei meeldiks, eriti, kui see reaalselt igapäevaelus toimetulemist toetab. Õppimise eest "palka" saamine utsitab kahtlemata pingutama, eriti kui finiš lõpetamise näol juba paistab.

Otsustasin kandideerida eelkõige seetõttu, et olin sügisel minemas Erasmuse vahetussemestrile. Välismaal elamine ja kõik välisõppega seonduvad tegevused aga kipuvad olema üpis kallid ja et saaksin rahuliku südamega kõigest osa võtta, otsustasingi üritada selle stipendiumi n-ö välja võidelda. Ja minu suureks auks see ka õnnestus! Olin eelnevalt stipendiumi kohta kuulnud kiidusõnu sõpradelt, kellel on õnnestunud see varasematel aastatel saada. 

Stipendiumi saamine oli minu jaoks oluline nii mõnelgi põhjusel. Esiteks tõestas see mulle, et ma ei ole oma erialaga täiesti puusse pannud ning minu arvamust ja saavutusi hinnatakse. Elame tihti selles mullis, et justkui kõik meie ümber on nii tublid ja andekad ning me ise tunneme, et jääme kuidagi teistele alla. Stipendium andis mulle enesekindlust ja -usku, et ka mina suudan teha asju, millest ei oleks osanud unistadagi. Samuti andis stipendium mulle olulist turvatunnet, rahu ja kindlust vahetussemestril olles, kuna ma ei pidanud raha pärast muret tundma. Stipendium võimaldas mul võtta osa kõigist meelepärastest üritustest, käia sõpradega reisimas ja näha maailma, oma kogemusi jäädvustada ja professionaalsete programmidega töötleda, eelkõige lihtsalt vabalt nautida, ilma ärevust tundmata. Usun, et igaüks teab ja tunneb, kuidas elu kogu aeg kallimaks läheb ja seetõttu oligi stipendium eriliselt tähtis, et anda hoogu minu unistustele!

Kandideerisin stipendiumile, sest tahtsin ennast ajakirjanduses proovile panna ja aru saada, kas see on päriselt minu tee. See tundus võimalusena astuda samm lähemale unistusele.

Kandideerisin Postimehe fondi stipendiumile, et end konkursi korras proovile panna. Olen seda meelt, et nii tööalased auhinnad kui erialased stipendiumid jätavad tööturul hea jälje, sest igaüks klassiruumi või kontorisse ei näe ega oska nii ka inimest märgata või hinnata.

Kandideerisin stipendiumile, et saaksin lõpetada õpingud nominaalajaga. Soovisin pühenduda magistritööle ja toita enda teadushuvi: uurida, kuidas tegutsevad Eesti ajakirjandusväljaanded sotsiaalmeedias.

Stipendium andis mulle vabaduse ja kindlustunde võtta töö kõrvalt maksimaalselt palju õppepuhkust ning nautida viimast ülikooliaastat. Töö- ja koolielu tasakaalustamine pakkus parajalt väljakutseid, kuid tänu stipendiumile ei pidanud ma liialt palju enda toimetuleku pärast muretsema.

Kandideerisin stipendiumile teist aastat järjest ja kuigi esimesel korral ei läinud õnneks, siis nüüd läks! Tänu stipendiumile olin ülikooli viimasel aastal majanduslikult kindlustatud, kuid veelgi suurem võit oli minu jaoks stipendiumiga kaasnev tunnustus. See andis kindluse, et minu tehtud lood on hinnatud ja et ajakirjandus on koht, kus soovin töötada. Stipendiumi abiga saingi jala Postimehe maja ukse vahele ning kolmanda aasta tudengina sai minust täiskohaga «Õhtu!» toimetaja.

Kandideerisin stipendiumile, sest see tundus hea võimalus, kuidas vähem olmemuredega tegeleda, seda enam, et poole õppeaasta pealt kadus ülikooli tulemusstipendium.
 

Kahtlemata aitas stipendium keskenduda teise bakalaureuseaasta õpingutele, kuid veelgi enam oli see abiks ettevõtmistes, mida ma ei osanud stipendiumile kandideerides ette näha. Jaan Tõnissoni Postimehe Fond aitas kaasa nii Eesti tudengiajakirjanduse lipulaeva Neljas Dimensioon kui ka Tartu Ülikooli akadeemilise punkbändi Karju Lauristin tegemistele. 

Sain süveneda õpingutesse, mõelda läbi oma tulevikuplaanid ja mida teha pärast ülikooli lõpetamist. Stipendium võimaldas mul võtta aja maha ning mõista, et valitud erialal näen end ka tulevikus.

Tänu stipendiumile sain suunata rohkem energiat õpingutele, lähedastele ja enesearendamisele. Lisaks avanesid mulle uued erialased võimalused ning võin kindlalt öelda, et stipendium oli suur tõuge ja minu edasise karjääri alus.

Stipendium aitas mul keerulises majandusolukorras keskenduda tudengi olulisimale tegevusele – õppetööle. Soovitan kindlasti kandideerida ka neil üliõpilastel, kes esimesel korral eitava vastuse said, sest kunagi ei tea, millised säravad mõtted võivad teisel korral komisjoni ees avalduda.

Põhjus, miks kandideerisin, oli konkreetne – soovisin enda teadmised proovile panna.

Stipendium aitas mul tudengina kulusid vabamalt planeerida, kuid teisalt oli see omaette tunnustus, mis mulle väga korda läks – sain kinnitust, et olen valinud õige eriala.

Uskumatult hea tunne on öelda vanematele: «Mulle pole vaja raha kanda, ma saan hakkama.» Uskumatult hea tunne on istuda koolipingis, teha tööd ja tunda enda õlal Jaan Tõnissoni vaimset kätt, mis justkui annab mõista, et mul on kindel seljatagune. Ja küllap on uskumatult hea tunne seista kõrgharitud ajakirjanikuna suvel Tartu Ülikooli sammaste vahel ja mõelda, et järgmisel õppeaastal toetab stipendium juba kedagi teist.

Ma olin juba bakalaureuseastmes samale stipendiumile kaks korda kandideerinud ja ühe korra ka laureaadiks osutunud. Nüüd otsustasin ette võtta pikalt planeeritud eesmärgi ja minna välismaale tippülikooli ajakirjanduse magistrantuuri. Kandideerimine õnnestus ja eelmise aasta mais mind võeti vastu Groningeni Ülikooli. Erinevalt Eestist pole Lääne-Euroopas õppimine nii taskukohane, kvaliteetse haridusega kaasnevad kõrged õppemaksud ning ka üldine eluolu nõuab palju finantsilist ressurssi. Seega oli Postimehe Fondi magistristipendiumile kandideerimine minu jaoks loomulik asjade käik, et Lääne-Euroopas ellu jääda.   

Kuigi olin aastaid kogunud töö kõrvalt, et minna välismaale magistrantuuri, siis sellest ei piisanud, et kõik kulutused mu õppeeelarves ära katta. Groningeni Ülikooli ajakirjanduse magistrantuur on üles ehitatud intensiivsele päevaõppele, mille kõrvalt pole töötamine võimalik, mistõttu oli Postimehe Fondi stipendium mulle kriitilise tähtsusega, et sada protsenti oma õpingutele keskenduda ja omandada ajakirjandusharidust välismaa tippülikoolis. Juba esimese õppeaasta lõpp paistab ja seni on mul pea veepinnal.

Kandideerisin stipendiumile eelkõige seetõttu, et soovisin ülikooli teisel aastal keskenduda täielikult õpingutele ning erialasele arengule.

Stipendiumi saamine oli minu jaoks tunnustus. See andis mulle kindlustunde, et ajakirjandus on minu jaoks ainuõige eriala. Tänu stipendiumile oli mul vabadus tegeleda õpingute kõrvalt ainult erialase töö ja enesearendamisega ilma, et peaksin muretsema raha pärast. Näen, et see aitas mind unistuste täitumisele palju lähemale.

Kandideerisin stipendiumile, kuna töötasin sel hetkel Järva Teatajas suvereporterina ja peatoimetaja ütles, et peaksin päris loll olema, kui ei kandideeri. Ma ei tahtnud loll olla ja nii ma avalduse teele panin. Nagu näha, oli tal õigus.  

Tänu stipendiumile sain kõige otsesemas mõttes õppimisele keskenduda. Nimelt õnnistati mind kooliaasta teisel nädalal hambavaluga. Hambaarsti juures käies selgus, et vajan juureravi ja stipendiumi esimene sissemakse läks täiemahuliselt sinna. Mul väga vedas, et stipendiumi näol oli seljatagune kindlustatud.

Kandideerisin stipendiumile, kuna tahtsin keskenduda täielikult koolile, ilma et ma peaksin muretsema, kuidas elamiskulud katta.

Tänu stipendiumile sain keskenduda ülikooli kõige raskemal aastal täielikult õppetööle. Sain maailmas ringi vaadata ning laiendada oma silmaringi. Stipendium oli tõeliselt suureks abiks, kuna elu kallidus on märgatavalt tõusnud. Kindlasti jäid tänu stipendiumile esimesed hallid juuksekarvad tulemata.

Stipendium andis muidugi võimaluse kuludega lahedamalt hakkama saada, kuid võib-olla isegi olulisem oli see, et stipendium motiveeris mind ülikooli kõrvalt lugudega edasi nokitsema ja ka koolis rohkem pingutama. Tänu stipendiumile võin peagi lõppeva õppeaastaga igati rahule jääda, sest sain rahamuredeta ajakirjandusele pühenduda.

Kandideerisin stipendiumile, kuna soovisin viimasel ülikooliaastal keskenduda bakalaureusetöö kirjutamisele ning nautida tudengiks olemist täiel rinnal. Olen gümnaasiumist alates kooli kõrvalt tööl käinud ning soovisin majanduslikku kindlust ja rohkem vaba aega. 

Tänu stipendiumile oli mul ennekõike võimalik vähendada töökoormust. Kõigile noortele omaselt oli ka minul stipendiumile kandideerides ebakindlust ning kahetisi tundeid tuleviku osas. Kui osutusin valituks, mõistsin viimaks, et ehk ajakirjandus siiski on minu eriala! (Panustasin stipendiumi enda õpingutesse, sealhulgas näiteks kirjalike koolitükkide jaoks uue arvuti soetamisse.)

Kandideerisin stipendiumile, et täita oma kauaaegne unistus – minna Berliini elama ning õppima ajakirjandust ja kommunikatsiooni. Siin ma nüüd olen, ilmselt oma elu kiirendis ja kõige rajumal perioodil.

Tänu stipendiumile on minu rahakott kindlustatud. Sain muretult tasuda ülikooli- ja reisitasud ning leidsin Berliinis sobiva elukoha, mis pole metropolis tudengile just kõige kergem ülesanne. Magistritöö kirjutamise ja ülipõnevate meediakursuste kõrvalt saan lubada endale tasakaalu otsimist mitmekesisusest ning noorusest pulbitsevast Berliini tudengielust.

Kandideerisin stipendiumile eelkõige seepärast, et end proovile panna. Ja kui mõtete ja arvamuse põhjal stipendiaate valitakse, siis miks mitte võimalusest kinni haarata!

Konkursil osaledes olin ajakirjanduse maailma alles sisenemas, tänaseks tunnen end seal juba kindlamini. Seda osaliselt tänu Postimehe Fondi stipendiumile, mis lubas rohkem iseendale ja õpingutele keskenduda. Muuhulgas andis see põhjuse, miks end iseseisvalt rohkem harida.

Kandideerisin stipendiumile, sest soovisin oma energia ja aja pühendada õppimisele, enda kasvamisele ja arengule ning lootsin, et stipendium võimaldab mul seda teha. Õnneks osutusin valituks ja olen selle eest väga tänulik.

Tänu stipendiumile ei ole ma pidanud ülikooliõpingute kõrval töötama, mistõttu olen saanud õpingutele pühenduda. See on aga võimaldanud mul jõuda kaugemale, kui muidu oleksin suutnud.

Kandideerisin stipendiumile uuesti seetõttu, et teisel ülikooliaastal oli mul stipendiumist väga palju abi ning sain rohkem koolile keskenduda. Tahtsin samamoodi ka ülikooli viimasel aastal keskenduda kooli edukale lõpetamisele ning teadsin, et koos stipendiumiga ma seda teha saan.

Esimest korda oma elus sain tänu stipendiumile hakata raha säästma. Ma olin enne elanud pigem kokkuhoidlikult, et maksan üüri ja arved ära ning kõik ülejääv raha kulus jooksvate kulutuste peale. Stipendium võimaldas mul raha ka veidi kõrvale panna, et näiteks puhkusele minna või mõni suurem kulutus teha.

Kandideerisin stipendiumile, kuna tegemist on väga erialaspetsiifilise stipendiumiga ja õppides ajakirjandust tundus, et see võimalus on just mulle. Stipendiaadiks osutudes olin väga õnnelik, mis omakorda on fondipoolne tunnustus nii mulle kui ka teistele stipendiaatidele, et liigume õiges suunas.

Stipendium andis finantsvabadust, ma ei pidanud nii palju muretsema oma sissetulekute pärast ja sain võimaluse rohkem keskenduda õpingutele.

Kandideerisin stipendiumile, kuna lootsin selle abil leida õpingute ja tööelu kombineerimisel suurema kindlustunde.

Stipendium oli minu jaoks suurepäraseks stardipakiks iseseisvas elus, ühtlasi julgustas mind andma endast maksimumi nii ülikoolis kui ka ajakirjanikutöös.

Kandideerisin stipendiumile, et pärast keerulist poolaastat taastada mingisugunegi rahaline kindlus ning pühenduda rahamuredeta õpingutele. Kuigi ka stipendiumi kõrvalt tegin erialavälist tööd, võimaldas stipendium võtta seda rohkem enesetäienduse kui hädavajaliku rahakotitäitena. Stipendium andis enesekindluse, et mu senine töö ja omandatud teadmised ajakirjandusmaastikul ka minust väljapoole mingit väärtust kannavad. Sain selle rahalise kindluse ja enesekindluse purje all hoogsalt kõrghariduse finiši poole seilata.

Kandideerisin stipendiumile, et viimasel ülikooliaastal täielikult õpingutele keskenduda. Olin äärmiselt õnnelik, kui kuulsin, et osutusin valituks. Postimehe stipendium andis mulle võimaluse rahulikult lõputööd kirjutada ning kinnitas mulle veelgi, et ajakirjandus on ja jääb minu suureks kireks! 

Kandideerisin Postimehe stipendiumile, sest tahtsin täielikult keskenduda õpingutele ja 4dimensioonile. Kooli ja muu kõrvalt oli väga raske tööl käia, Postimehe stipendium võttis mult märkimisväärselt koormust maha. Tänu sellele sain kõik oma aja ja energia panustada sinna, kuhu tahtsin.

Kandideerisin stipendiumile, et saaksin pühendada oma aega rohkem õpingutele.

Stipendium andis mulle selleks võimaluse. Sain tegeleda oma erialaga ja ei pidanud muretsema tagala pärast.

Vajasin toetust oma teise aasta magistriõpinguteks dataajakirjanduse erialal USAs, Marylandi ülikoolis. Et Eestis dataajakirjandust sel tasemel õppida ei saa, oli tegu enneolematu võimalusega.

Sain õpinguid jätkata, omandada Pulitzeri võitnud õppejõududelt hindamatuid teadmisi ning kasutada õpitud andmeanalüüsi oskusi uurivas ajakirjanduses.

Kandideerisin stipendiumile, sest mul oli siiras soov pühendada oma aeg ajakirjandusele, et ei peaks pidevalt mõtlema, kuidas elamisega toime tulla.

Stipendium andiski mulle ajakirjandusega tegelemise võimaluse. Lisaks ei pidanud ma enam elatist otsima teistest valdkondadest ning asjatud mured jäid põdemata.

Kandideerisin stipendiumile, et mul viimase ülikooliaasta jooksul oleks rohkem majanduslikku kindlust ja et saaksin ka viimase ülikooliaasta pühendada täielikult enesearendamisele ja õppimisele.  

Tänu stipendiumile olen saanud viimase õppeaasta jooksul rohkem pühenduda erialasele enesearendamisele. Sain kolmandal ülikooliaastal tegeleda rahapuudusest tingitud probleemide asemel hoopis ajakirjandusega, oma bakalaureusetöö kirjutamise ja erialase enesetäiendusega. Kui ajakirjandustudeng saab täielikult õpingutele ja veidi ka erialasele praktilisele tööle pühenduda, on see parim, mis temaga juhtuda saab. Stipendium aitab ajakirjandustudengil kindlasti püüelda oma unistuste poole.

Kandideerisin stipendiumile, et saaksin paremini keskenduda ülikooliõpingutele. Olin väga rõõmus, kui sain teada, et osutusin valituks. Samal ajal, kui minu kursusekaaslased pidid aega jagama täiskohaga töötamise ja õpingute vahel, mis neilt meeletu aja võttis, sain mina endale lubada Postimehes poole kohaga töötamist ning kogu ülejäänud tähelepanu sain suunata ülikoolile. 

Tänu stipendiumile oli mul kindlustunne minna sügissemestril välismaale õppima, teistsugust haridussüsteemi kogema ja keelepraktikat saama. 

Saksamaalt kogutud motivatsiooni ja inspiratsiooni olen nüüd saanud Eestis suunata kõige täiega ajakirjandusõpingutesse. Tunnen, et olen sel aastal nii palju teadmisi ja oskusi omandanud suuresti tänu sellele, et ei pidanud õpingute kõrvale mahutama töölkäimist. 

Kandideerisin stipendiumile, et saaksin viimasel ülikooliaastal täielikult õpingutele pühenduda. 

Stipendiumi määramine kinnitas mulle veelgi, et olen teinud õige erialavaliku ja minu kirge eestikeelse ajakirjanduse vastu väärtustatakse. Stipendium võimaldas teha tööelus ümberkorraldusi ning andis enesekindlust keskenduda üha enam teemadele, mis tõesti huvi pakuvad.

Kandideerisin Postimehe Fondi stipendiumile, et rahastada oma õpinguid Erasmus Mundus Journalism programmis. Ilma stipendiumita poleks ma seda lubada saanud. 

See andis mulle võimaluse õppida programmis, millest olin unistanud juba mitu aastat. Tänu stipendiumile saan täielikult keskenduda õpingutele.

Ma kandideerisin stipendiumile lausa kaks korda, et parandada oma majanduslikku seisu, mis aitaks mul keskenduda ülikooli õpingutele. Esimene kord ma põrusin, kuid teinekord õnnestus mul valitute hulka kuuluda. Sihikindlus viis tulemuseni! Kui enne läks liiga palju auru raha lugemisele, siis stipendiumi toel see tegevus kadus. Nüüd olen suure tõenäosusega juba paari kuu pärast kõrgharitud ajakirjanik.

Kandideerimise hetkeks olin pähe võtnud, et soovin tuleval semestril kindlasti välismaale õppima minna - kogeda teistsugust haridussüsteemi, tutvuda ajakirjandustudengitega üle maailma, õppida tundma teisi kultuure.

Postimehele võlgnen tänu eelkõige selle eest, et mul Belgias õpingute ajal katus pea kohal oli. Nüüd, kevadsemestril Eestis tagasi olles, on stipendium võimaldanud mul rahus õppida ilma, et peaksin tööl käima. See on olnud suur privileeg, aitäh!

Kandideerisin stipendiumile eelkõige selleks, et saaksin rohkem õpingutele keskenduda ning vähem aega kulutada erialavälisele rahateenimisele.  

Tänu stipendiumile olen saanud terve õppeaasta jooksul tegeleda enda arendamisega, et oleksin peale õpingute lõppu ajakirjanikuna võimalikult pädev. Et stipendiumi määramine oli mulle ka väga suureks tunnustuseks, leidsin tänu sellele endas veelgi rohkem kindlust, et tegelen õige eriala omandamisega.

Ma ei arvanud kunagi, et selline "lotovõit" minu sülle võiks potsatada. Kandideerisin üpris viimasel minutil vanema kursuse tudengi mahitusel.

Erinevalt eelmistest aastatest, ei pidanud sel õppeaastal kuu lõpus sente lugema. Nagu öeldakse, oli mul üks mure vähem. Sain elada normaalse inimese elu ega pidanud liialt rahaasjade pärast muretsema. Tudengi pingelise ja kiire elu juures on sellisest olmelisest murest vabanemine uskumatult suur asi. Sain keskenduda kirjutamisele, mitte kopikate liitmisele ja lahutamisele.